Kas mäletate, kui pikad sabad vonklesid nõukogude ajal selle väikse leti taga, kus müüdi apelsine või mandariine? Õnnelikud olid need, kes kilo või paariga sealt koju minna said. Jah, ei taha keegi meist seda aega tagasi, isegi meelde ei taha seda enam tuletada.

 Nüüd pole meil enam millestki puudust: aastaringi on müügil apelsinid, viinamarjad, pirnid, õuntest ei tasu rääkidagi. Stopp! Küllus on meid muutnud valivamaks, otsime aga üha uut ja põnevat, ka oma toidulauale. Aga üha uue ja parema otsimisel ei tohi unustada, et puuviljad on olnud inimeste toit juba eelajaloolistest aegadest, kasvatama hakati neid üle 6000 aasta tagasi.
Meil üsna mõistliku hinnaga müüdavates puuviljades leidub inimesele palju vajalikke toitaineid ja sellepärast pakub tark koolikokk neid kindlasti ka õpilastele. Pole saladus, et kõige paremad on kodumaised puuviljad ning kes vähegi soovib, leiab ka neid, sest Eestis on omajagu marja- ja puuviljakasvatajaid. Vähe sellest: üha enam inimesi hakkab Eestis selle alaga tegelema ja meie paljud õuna- ja pirnikasvatajad on võtnud suuna mahetootmisele. Sel on oma põhjused: ühelt poolt on haiguste ja kahjurite tõrjeks vajalik keemia väga kallis ning teisalt saab tootja maheda kauba eest küsida kallimat hinda.
Alljärgevalt annan kirjastuses Tea 2006. aastal välja antud „Maailma toiduainete entsüklopeedia” abil väikse ülevaate puuviljadest laiemalt ja ka kitsamalt. Valisin tutvustamiseks puuviljad, mis lastele kindlasti meeldivad.

PUUVILJADE PLUSSID

• Enamik puuvilju sisaldab rohkelt vett (80–95%), mis teeb neist suurepärased janukustutajad.
• Puuviljad sisaldavad tavaliselt 13–23% süsivesikuid.
• Väike valgu- ja rasvasisaldus – üldjuhul 1 g 100 g puuvilja kohta.
• Enamik puuvilju on vitamiini- (A-, B6- ja C-vitamiin) ning mineraalainerikkad (kaalium, kaltsium, raud, magneesium). Mida erksavärvilisem on puuvili, seda rohkem sisaldab see antioksüdante (flavonoide), mis neutraliseerivad vabade radikaalide kahjulikku toimet organismis.
• Puuviljades on rikkalikult kiudaineid, mis parandavad soolestiku peristaltikat, tõstavad glükoositaluvust ja alandavad vere kolesteroolitaset.

MIDA PEAKS ARVESTAMA

• Suurem osa vilju puutuvad kasvuajal ja pärast koristamist kokku keemiliste ühenditega (väetis, umbrohu- ja putukatõrjevahendid jms). Mõnda puuvilja katab looduslik vahast kaitsekirme, paljusid neist vahatatakse aga tahtlikult vilja niiskusekao vähendamiseks. See viimane on oluline viljade transportimisel. Kuigi vahakate on söödav, on soovitatav vahatatud puuvilju enne söömist sooja voolava vee all pesta.
• Enamik puuvilju rikneb kergesti, sest nad jätkavad „elamist ja hingamist” ka pärast koristamist. Toore puuvilja võib jätta toatemperatuurile küpsema, kuid mitte päikese kätte.
• Puuvili on valmis, kui see vetrub kerge sõrmesurve all ja lõhnab meeldivalt. Küpset puuvilja säilitage külmikus ja kasutage söögiks nii ruttu kui võimalik.
• Puuvili eraldab  suurel hulgal etüleeni –õuna gaasi, mis kiirendab nende valmimist. Sellepärast ei tohiks puuvilju hoida õhukindlas, niiskust mitte läbi laskvas kilepakendis. Puuviljade valmimisel eralduv etüleen põhjustab köögiviljade riknemist, seetõttu on parem hoida puu- ja köögivilju eraldi. Samal põhjusel ei soovitata puuvilju panna lõikelillede lähedusse, ka need närbuvad puuviljadest eralduva etüleeni tõttu.
• Enamikku puuvilju tuleks nende õrna struktuuri hoidmiseks käsitleda ettevaatlikult, sest muljumine kiirendab mikroorganismide kasvu ja vilja riknemist. Tugeva lõhnaga toiduainetest tuleb neid eemal hoida, sest enamik puuvilju imab selle endasse.

ÕUN
Õunapuu on üks vanimaid ja kõige laialdasemalt kasvatatavaid viljapuid, mis ilmselt pärineb Edela-Aasiast. Õunapuud kasvasid Euroopas metsikuna juba eelajaloolisel perioodil. 6. sajandil eKr kasvatasid roomlased 37 õunasorti. 1620. aasta paiku viisid varased ümberasujad õunapuu endaga Põhja-Ameerikasse. Tänapäeval tuntakse üle 7500 õunasordi.
Õunte viljaliha oksüdeerub ja tumeneb õhu käes. Selle vältimiseks kasutage õun otsekohe ära või piserdage neid tsitrusemahala (sidrun, laim, apelsin).
Keskmine õun kaalub umbes 150 g, 100 grammist õunast saab toiduenergiat 59 kcal.
Õun on kaaliumi- ja C-vitamiiniallikaks. Õunad sisaldavad pektiini, mis aitavad kolesterooli ja veresuhkru taset normis hoida, samuti hõlbustab õunte söömine soolestiku tegevust. Et enamik õuna toitaineid on kogunenud just koore alla, on parem neid süüa koorimata. Inglased ütlevad, et õun päevas hoiab arsti eemal. Tõsi: õuna soovitatakse süüa  diureetilise, lihastoonust tõstva, reumavastase ning kõhule, seedimisele ja maksale kasulike omaduste tõttu.
Koolilõuna lõpetuseks sobib õun nagu rosin saia sisse: värskete õunte söömine puhastab hambaid ja masseerib igemeid.

PIRN
Pirn on õuna, mandli ja aprikoosi sugulane. Kesk-Aasia põhjaaladelt pärit pirnipuu kasvas seal juba eelajaloolistel aegadel. Vanade egiptlaste, kreeklaste, roomlaste ja hiinlaste seas kõrgelt hinnatud pirni on kasvatatud 3000 aastat ja erinevaid sorte on sadu. Tänapäeval on suurimad pirnikasvatajad Hiina, Itaalia, USA ja Venemaa.
Valige pirnid, mis on siledad ja tugevad, aga mitte täiesti kõvad, neil ei tohiks olla muljumisjälgi ega hallitust. Küpsel pirnil on meeldiv lõhn ja see on varre lähedalt pehmelt vetruv.
Pirni võib süüa niisama või kasutada seda koos teiste toiduainetega. Näiteks lisatakse pirne puuviljasalatitesse, jogurtile, pirukatele või garneeringutele. Need sobivad suurepäraselt ka juustuga.
Toiduenergiat annab 100 grammi pirni 262 kcal. Pirnides on rikkalikult kiudaineid ja need sisaldavat kaaliumi ja vaske. Toorest pirni on raske seedida ja sel on lahtistav toime, samas kui küpset pirni peetakse diureetiliseks, seedimist soodustavaks ja rahustavaks.

PLOOM
Ploomipuud on kasvatatud eelajaloolistel aegadel paljudes erinevates paikades. Tänapäeval on suurimad ploomikasvatajad Venemaa, Hiina, USA, Rumeenia ja endise Jugoslaavia alad. Ka Eestis on edukalt ploomisorte aretatud, heade maitseomadustega kodumaised lauaploomid on näiteks Liisu ja Kadri.
Valige viljad, mis on meedliva lõhnaga ja mis annavad sõrme survele kergelt järele. Jätke kõrvale liiga pehemed, vigastatud või plekilised ploomid. Ideaalne, kui nahk on kaetud puuderja kihiga, see on märk ploomi vähesest käitlemisest.
100 grammi ploome annab 55 kcal. Ploomides on palju kaaliumi, need sisaldavad ka C-vitamiini ja riboflaviini. Ploomid, eriti pooltoored viljad, on tuntud oma lahtistava toime poolest. Ploomid toimivad diureetikumina ja neil on verd puhastav toime.
Ploomid sobivad väga hästi värskelt söömiseks, neid võib lisada ka puuviljasalatile.

KIRSS
Kirsipuu on algselt pärit Kirde-Aasiast. Tänu lindudele on see puu nüüd levinud kogu maailmas.
Kirsse peab korjama küpsena, sest pärast korjamist need ei valmi. Toored kirsid on tavaliselt väiksed, kahvatu värviga ja kõvad. Üleküpsenud kirsid on pehmed, pruunikate laikude või kuivanud välimusega.
100 g kirsse annab energiat 50 kcal. Maguskirsid on hea kaaliumiallikas, hapukirssides on lisaks kõrgele kaaliumisisaldusele ohtralt kiudaineid ja A-vitamiini. Kirsse soovitatakse enne kasutamist pesta, mitte leotada.

POMELO
Meilgi üha menukamaks muutuvat pomelot on Aasias kasvatatud üle 4000 aasta. Olenevalt sordist võib pomelo viljaliha olla maitsevaene või maitsev, väga magus või väga hapu, seemnetega või ilma.
100 grammi pomelot annab energiat 37 kcal. Pomeloid ostes valige suhteliselt kõvad viljad, mis tunduvad oma suuruse kohta rasked. Plekid koorel, armistused või kõvad laigud ei mõjuta tingimata vilja kvaliteeti. Vältige üleküpseid, tuhmi koorega pomeloid, mis tunduvad vajutades liiga pehmed, ja neid, mis tunduvad varrepoolsest otsast kuivanud olevat.

APELSIN
Apelsinipuu aretati Aasias üle 4000 aasta tagasi ning araablased viisid selle Pärsiasse, Egiptsusesse, Hispaaniasse ja Põhja-Aafrikasse. Kui 19. sajandi algul peeti apelsini veel eksootiliseks viljaks, siis tänapäeval on apelsin üks kõige tähtsamaid müügipuuvilju maailmas.
100 grammis apelsinis on toiduenergiat 47 kcal. Ostes valige apelsinid, mis on tugevad ja oma suuruse kohta rasked; koor peaks olema sile ning ilma pehmete või mustade laikude ja hallituseta.
Apelsinid on tuntud oma suure C-vitamiini sisalduse poolest, nad on ka hea kaltsiumiallikas. Apelsinil on diureetilised, toniseerivad, seedimist soodustavad omadused ja ka kergelt lahtistav toime.

MANDARIIN
Hiinast ja Indo-Hiinast pärit mandariinipuu vili oli pikka aega tuntud vaid Aasias. Nimi tuleb sellest, et mandariini vilja koor on sama värvi kui Hiina impeeriumi ametnike – mandariinide – rüüd. Kuigi mandariine on Hiinas kasvatatud ligi 3000 aastat, jõudsid need Euroopasse ja Ameerikasse alles 19. sajandil. Tänapäeval on mandariinide peamised kasvatajad Jaapan, Hispaania ja Brasiilia.
Mandariin meenutab väikest apelsini, seda on kerge koorida. Õrn viljaliha on maitsev ja magus. Mandariin on vähem happeline kui enamik tsiutrusvilju.
Klementiin on mandariini ja pomerantsi hümbriid. Viljaliha on mahlane, kergelt happeline. Seda vilja kasvatatakse laialdaselt Euroopas (Korsika, Itaalia, Hispaania), Põhja-Aafrikas (Alžeeria, Maroko) ja Iisraelis. Mõnel sordil pole üldse seemneid, mõnel on neid jälle üsna palju.
100 g mandariine annab 44 kcal. Mandariin on suurepärane C-vitamiini allikas. See sisaldab ka kaaliumi, A-vitamiini ja foolhapet.
Mandariini ja selle hübriide süüakse enamasti töötlemata. Mandariinid on väga head jäätisega.

BANAAN
Hiigelsuur rohttaim banaanipuu pärineb Malaisiast. Esimesed andmed banaani kohta on pärit Indiast 5. või 6. sajandist eKr.
Banaanid korjatakse tavaliselt rohelisena, sest need on maitsvamad, kui valmivad pärast puu otsast võtmist. Banaanide küpsusastmest annab märku nende koor. Päris valmis kollastel banaanidel on koor pisut läikiv, mõnede mustade või pruunide laikudega, rohelist tooni ei tohiks olla. Valige banaanid, mis on kahjustamata, vältige liiga kõvu vilju – need on tõenäoliselt toored.
Kõige sagedamini süüakse banaani töötlemata. Banaan sobib väga hästi piimatoodetega nagu jogurt, jäätis, piimakokteil. Banaan vahukoore või jäätisega on klassikaline magustoit.
100 g banaani annab 92 kcal. Banaani küpsedes muutub vilja süsivesikute koostis. Toores banaan sisaldab raskesti seeditavat tärklist, vilja valmides muutub see järk-järgult kergesti omastatavaks fruktoosiks, glükoosiks ja sahharoosiks. Seetõttu ongi toorest banaani raske seedida, aga väga küps banaan on magus ja toitev.
Banaan on suurepärane B6-vitamiini ja kaaliumiallikas, selles leidub ka C-vitamiini, riboflaviini, foolhapet ja magneesiumi. Üliküpsel banaanil on kergelt lahtistav toime.

KIIVI
Hiinast pärit kiivit kutsusti Läänes algselt nimega „Hiina karusmari”. Alles 1953. aastal anti sellele nimetus kiwi Uus-Meremaa lennuvõimetu linnu järgi, mida see tänu oma udemelisele pruunile koorele meenutab.
Kiivi munakujuline mari kaalub 50–120 g. Smaragdroheline viljaliha on magus ja mahlane, väiksed mustad seemned on söödavad. Ka õhuke udemeline koor on söödav, kuid enamik inimesi eelistab selle eemaldada.
Kiivisid korjatakse, kui need on küpsed, aga ikka veel tugevad. Erinevalt enamikust teistest viljadest muutuvad need toatemperatuuril valmides magusamaks. Küpse kiivi viljaliha peaks olema pehme ja koor sõrme all vetruv. Väga pehmed või kahjustunud kiivid on kaotanud oma maitse. Vilja suurus pole märk selle kvaliteedist.
100 g kiivit sisaldab 61 kcal. Kiivi on väga maitsev värskena. Vilja võib viilutada putrudesse, jogurtisse, jäätisesse ja puuviljasalatitesse, aga seda tuleks teha viimasel hetkel, et mitte pehmendada teisi puuvilju.
Kiivi on suurepärane C-vitamiini ja kaaliumiallikas ning sisaldab magneesiumi, samuti mõnevõrra fosforit, rauda ja A-vitamiini. Kiivide C-vitamiini sisaldus on kaks korda suurem apelsinide või sidrunite omast, sellepärast kasutatakse neid ka külmetushaiguste ennetamiseks. Viljal on diureetiline ja lahtistav toime.
Kiivi sisaldab ensüüme, mis aktiveeruvad õhuga kokkupuutel ja lisavad viljale teatud omadusi, näiteks toidu pehmendamine. Kui toores kiivi koorida ja seisma jätta, pehmeneb see iseenesest. See omadus on aga ebasoovitav puuviljasalatis, sest teised puuviljad kipuvad siis samuti pehmeks minema. Kiivi takistab ka želatiini tardumist ja muudab piima hapuks (kuigi ei mõju jogurtile ja jäätisele).

Kui teil on mõne konkreetse puuvilja valimise ja kasutamise kohta rohkem küsimusi, siis ASi Bambona töötajad aitavad hea meelega. Bambona ladu ja peakontor asuvad Tallinnas Peterburi tee 88a. Ettevõttel on suur ladu ka Tartus Teguri 47 tänaval. Küsimuste korral võite meile helistada (tel 6055 666 Tallinn, tel 730 4848 Tartu) või saata e-maili aadressil tallinn@bambona.com, tartu@bambona.com.

Uno Kiviväli

ASi Bambona Tartu lao juhataja